kolmapäev, 18. november 2015

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus

Portugali näitekirjandust, iseäranis nüüdisaegset, mängitakse Eesti lavalaudadel harva. Diana Leesalu lavastus "Kurbus ja rõõm kaelkirjakute plus" Tiago Rodriguese samanimelise näidendi põhjal on üks neist vähestest. Lavastus on väga õnnestunud, ja teksti autorile võib kõhklusteta kinnitada, et see “niivõrd portugalilik ja lissabonlik lugu” peegeldub mitte ainult Tallinna publiku, vaid eesti vaataja eludes (tsitaat ja viide intervjuule Tiago Rodriguesega kavalehel) igati. Lapse silmade läbi nähtud ja näidatud maailm paneb meid, täiskasvanuid, end ja elu kõverpeeglist vaatama.

Selle näidendi võti ongi universaalsuses, üldinimlikus soovis püüelda parema homse poole. Andeka ja uudishimuliku lapse avastamistungi kaudu näidatakse vaatajale evolutsiooni, loomingu, unistuste labürindis täiskasvanute kammitsetust. Märkimisväärne on, et kontekst Eestis ja Portugalis on hämmastavalt sarnane – see ei ole mingi võõra maa sündmuste, elu ja probleemide kujutamine, vaid vägagi aktuaalne siin ja praegu.

Peale lavastuse, või eelkõige, teevad sellest tükist suurepärase teatrielamuse aga näitlejad. Hele Kõrve roll on jälle väärt auhinda või paari. Tema üheksa-aastane Kaelkirjak on väga meisterlikult lahendatud ja laval ongi varaküps üheksa-aastane. Samas on Hele Kõrve selles rollis nii eriline, et mulle, kes ma olen ometigi “Karinit ja Indrekut” teadmata arv kordi ja “Koletist kuu peal” paar korda näinud, ei kostunud isegi tuttavat häälekõla. Ülimeisterlik! Mängida last, kes otsustab ühel päeval ohjad enda kätte võtta.

Väga kihvt on ka Indrek Ojari ropu suuvärgiga Judy Garland. Täpselt niisugune poolus, mida me, täiskasvanud, ei usu lapses olevat, aga mille oleme ilmselt enda lapsepõlvest lihtsalt ära unustanud. Judy Garland muudab Kaelkirjaku täiuslikuks. Kostüüm on siin lihtsalt kest, näitleja miimika ja olek aga need, tänu millele lapsed oma mänguasjad elavaks kujutavad või ilma milleta lapsed ühtegi sammu ei tee. Ja neile kõige kallimatele antakse nimed, kuigi vahel tundub, et võinuks panna hoopis mõne muu, ägedama nime.

Nagu elust enesest on võetud ka Margus Tabori isa karakter. Siin mõjub eriti võimsalt Kaelkirjaku kompensatsiooniks nõutud dialoog emaga. Naisega, kes on leidnud alati väljapääsu ja kelle armastuseta on raske. Kriisid ja rasked ajad mõjuvad meestele sõltumata maailmanurgast kuidagi rusuvamalt kui naistele. Arvatavasti on põhjuseks vastutuse koorem, mida mehel ei ole kuhugi lükata, samas kui naisel säilib enamasti vähemalt lootus või võimalus uskuda, et keegi vast aitab. Margus Tabori Tšehhov oli aga iseäranis hea. See salapärane kadumismeetodi leiutaja arstipauna ja kahe šampanjaklaasiga sarnanes Kaelkirjaku isaga ja pidigi kujutama lapsele isa, kes ta täbarast olukorrast päästab. Ja mitte ainult. Tšehhov juhatas Kaelkirjakule jälle õige teeotsa kätte. Meisterlikult mängitud, vaat et üks tõetruumaid Tšehhoveid, keda laval näinud olen.

Ülejäänud rollides asrus lavale Priit Pius. Tema vanamees, kurjategija, pangateller, politseinik ja peaminister on nappide vahenditega usutavaks mängitud. Igaüks avab väiksele tüdrukule justkui eri tahu täiskasvanute sugugi mitte probleemideta elust. Räpase või vihase rahaga oskab kurjategija alati midagi peale hakata, ent õnnelikku raha paistab ilmas vähe olevat. Üldse paistab nii palju asju olevat rahas kinni. Alates kõhutäiest ja lõpetades teleri vaatamise võimaluste ja seadusloomega.

Judy Garlandi tõdemus, et lootus tuleb ära organiseerida, sest halbade asjade organiseerimise eest on juba ammu-ammu hoolitsetud, viib meid tagasi põhjuste leidmise ja äralahendamise juurde. See kõik on karjuvalt lihtne. Vaataja pöörab pilgu lapsepõlve, ja järsku saab mitu asja selgemaks. Discovery Channel peab olema. Kaelkirjakute elus on kurbust ja rõõmu, aga lõppeks ei ole see näidend ju kaelkirjakutest, vaid Kaelkirjakust ja tema kurbusest ja rõõmust. Vaadake! Ja (natuke suuremad) lapsed vaadaku ka! Mina kurvastasin ja rõõmustasin. Andrus Kivirähkil on raamatus “Maailma otsas” tegelane, kes käib iga õhtu teatris, sest seal saab nutta ja naerda. Selle lavastuse puhul on need kaks tingimust ilusti täidetud. See on elusuurune teater.

pühapäev, 16. august 2015

"Isuri eepos" - unustatud rahva muusika

Veljo Tormise sünnipäeva hommikul (tegelikult kell 3 öösel) läksin Rahvusraamatukogu eest Looduse Omnibussile, et sõita Kodru rappa "Isuri eepose" esietendusele. Ööpimeduses alanud bussisõit lõppes aovalges kilomeeter-paar pärast Tammsaare muuseumi Albus. Sealt tuli minna mööda metsateed jalgsi veel paar kilomeetrit kuni etenduspaigani. Ei olnudki nii porine, kui olin kartnud. Etendus pidi algama kell 5, aga inimeste tribüünile mahutamine võttis natuke rohkem aega, ja nii sai see varahommikune looduse ja muusika duett alata umbes veerandtunnise hilinemisega.

Jalgsimatk etenduspaigani tuletas meelde kümme aastat tagasi ette võetud teatriretke Pärnumaale Soontagana maalinna juurde, et vaadata Raivo Trassi lavastatud "Soolaeva". Publikutribüünilt avanenud pilt lavale - kaskede vahel looklevale laudteele - meenutas veel ühte kümne aasta eest nähtud lavastust - Jaan Toominga, Anne Türnpu ja Eva Klemetsi "Lemminkäist - mängu "Kalevala" teemadel", mida mängiti Tallinnas Vabaõhumuuseumis. Kui viimase aluseks olid "Kalevala" runod, siis nüüd olid lavastajad (Anne Türnpu ja Eva Klemets) võtnud oma lavastuse aluseks Veljo Tormise tsükli "Unustatud rahvad: Isuri eepos" ja Mart Saare kolm koorilaulu isuri meloodiatel. Kammerkoori Voces Musicales juhatas Janne Fridolin Paar aastat tagasi tegi Anija mõisas Anne Türnpu ja Eva Klemetsi lavastuses "Tokerjad" kaasa Janne Fridolini noorte segakoor Vox Populi. Karge, koos päikesega ärkav loodus erutas meeli ja riburadapidi elustusid mitu nähtud lavastust, luues niimoodi pooleteisttunnisele etendusele raami ja konteksti. See on teatrimälu ja vaatajakogemus, mis kujundab ja mõjutab paratamatult ka uut kogemust.

Mõnikord annavad sellised ootamatud paralleelid juurde, mõnikord võtavad ära. "Isuri eeposes" on üks tegelane - muusika. Olgu kehastunud publiku selja tagant kostvaks koorilauluks või lava külgedelt isuri ürpidesse riietatud lauljaiks, kelle lihtsakoelise värvilise pealiskihi alt ilmuvad poole etenduse ajal välja frakid, või hoopis Jaak Lutsoja akoridionimänguks, mis võimendub kõlaritest müstilise ja müütilise kajana kui sümfoonia.

Viis näitlejat kaovad puude vahele metsa ära ega saa muusikast kordagi suuremaks. Enamasti räägivad nad teksti, mis on kavalehel laulusõnades kirjas, pärimuslikke lugusid, mida juba ka koor esitab. Mõne õnnestunud lahenduse (nt nekrutiks minemine, kosja minemine, ikoonidena mõjuvad maskid) kõrval tundus näitlejate kasutamine enamasti tarbetu. Või taotletigi, et näitlejad jääksid tagaplaanile? Milleks siis nii head näitlejad? Milleks Risto Kübar Marika Vaariku asemel? Tekkis terve rida küsimusi näitlejate osa kohta ses lavastuses, kuni tõdesin, et ükskõik kui kaua lavastajatel "Isuri eepose" idee ka meeles mõlkunud pole, Tormise muusika, igaviku ja looduse vastu nad siiski nüüd saanud ei ole.

Teatriime asemel sündis veel üks võrdlus "Tokerjatega". Pärast etenduse lõppu ootas metsa servas kaetud laud sooja hernepudru, sigurikohvi ja kuklitega. Heili Sibrits nimetab Postimehes "Isuri eepose" lavastust kunsti ja elamusturismi piiril liikumiseks. Kui "Tokerjate" puhul oli õhtusöök etenduse osa, siis "Isuri eeposes" pakuti hommikusööki pärast etendust. Nii sai unenäoline muusikaline rännak hõimurahvaste juurde minevikuks ja algas tavaline päev. Hommikusöök söödud, kõndisid vaatajad tagasi autode, busside juurde. Metsatee oli juba tuttav ja oli ka rohkem aega süveneda kahele poole tee äärde kaskede külge kinnitatud isurite elu-olu-piltidesse. Kui buss jälle Rahvusraamatukogu ees peatus, oli kell umbes 9. Inimesed läksid tööle, Omnibussistki astuti välja justkui uue inimesena - kummikute asemel kontsakingad jalas. Mu jaoks oli nähtu, kuuldu ja kogetu sedapuhku kõvasti elamusturismi poole kaldu.

neljapäev, 6. august 2015

"Vargamäe unistaja" - ikka Vargamäel

Albu vald on kujunenud Eestis teatrilooliselt oluliseks kohaks. Selle märgiks saab praegu Albu mõisas vaadata teatrikunstnik Pille Jänese koostatud ja kureeritud näitust "17 teatrisuve Albus ja Vargamäel", samal ajal mängitakse A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel teist suve Urmas Lennuki kirjutatud ja lavastatud "Vargamäe unistajat".

Urmas Lennuk on "Tõest ja õigusest" ennegi näidendeid kirjutanud ja eks neid epopöa mis tahes osast loodud lugusid on ka Vargamäel ja mujal edukalt või vähem edukalt ikka ja jälle mängitud. Viis-kümme aastat tagasi oli tõeline Tammsaare-buum, praegu on lihtsalt hea meel, et Albu vald hoiab Tammsaare lavastamist jätkuvalt elus. On ikka põhjust Vargamäel käia! Mu teismeline laps sõnas täna, kui parkisime auto Vargamäe väravate taha, et see on ikka nii äge koht. Ta on seal varemgi käinud, ja ena, tahab tagasi! Rõõmustan ja olen südamest õnnelik, et meie kirjandusloo vaat et olulisim teos on ühte tavalist 21. sajandi inimesehakatist puudutama hakanud.

Teater on elav ja muutuv kunst, paljuski sõltuvuses keskkonnast. Kuuldavasti tegid möödunud suvel "Vargamäe unistaja" etendustes kaasa päris põrsad (kelle Andres (Ott Sepp) pidi toast välja viskama ja et nad enam tuppa ei pääseks, tuli neile ka tara ukse ette ehitada. Tänavu sead niisama õue peal enam ringi joosta ei tohi, üldse on neid targem ilmarahva lähedusest eemal hoida. Sestap olid tuppa pääsenud hoopis kaks kana. Terviku koha pealt ei ole lavastus ilmselt eriti palju võitnud ega kaotanud, kuigi läbiva kujundina töötanuks sead ehk paremini, nagu korduvalt mainitud lehmad, keda armastasid nii Krõõt (Loore Martma) kui ka Mari (Liisa Pulk).

Urmas Lennuki näidendi tekst on värske. Nüüdisaegne keel on segatud osavalt Tammsaare-aegsete teemadega. Nii on tekkinud veenev ja ajatu pilt, ikka eestlase ja meie vaeva olemusest. Vist kunagi varem pole Pearu (Tarmo Tagamets) paistnud nii heatahtlik ja positiivne tegelane. Ta mõjub väga nüüdisaegsena, toetades ikka ja jälle pea ühe või teise Andrese naise sülle. Mees, kes üritab kodus kehtestada võimu, aga on ometigi õrn ja igatseb hoopis hoolimist ja armastust. Andres, tõsine tööinimene, ei suuda sellist tüüpi tõsiselt võtta. Nendib vaid: "Jälle on see sitt siin siruli!" Andres unustab naise(d) ja lapsed, tema vastane ja armastatu on maa. Kaasiku ja rukkipõllu järele ihaldava Andrese rõõmu on Krõõdal keeruline jagada. Tema ei usu võitu soo üle.

Lavastuse teeb värskeks eeskätt see, et ootamatult on laval kõik noored inimesed. Lootust, ootust ja unistusi täis. Ma ei mäleta, et keegi oleks kunagi paremini visualiseerinud Krõõda malbe, tasase ja õrna oleku, kui seda teeb Loore Martma, samas väljendab Liisa Pulk parimal võimalikul moel Mari elurõõmu, lakkamatut lõkendavat naeru. Tasapisi hävitab töö muidugi temagi rõõmu. Kuivendatud soo täidab Andrese ühe unistuse, kuid pojad on kodust välja läinud. Armastust ei tule.

Mulle meeldis, et selles lavastuses on Ott Sepp andnud Andresele oma oleku. Usun, et Otil on süda õige koha peal - meile, eestlastele, siin ja praegu mõistetava soone peal. Tema Andres kujuneb ja muutub aja ja eluga, aga keskendub peamisele. Õrnu naisi vaadates on muidugi kahju, et nende jaoks aega ei jätku, aga mõistame ju tegelikult, et on pakilisematki tegemist kui armastada. Väga vajalik lavastus!

laupäev, 1. august 2015

Kus sa oled, Juhan Liiv?

Urmas Vadi äraspidine tõlgendus Juhan Liivi loomingust ja elust - "Kus sa oled, Juhan Liiv?" - esietendus Alatskivil Liivi muuseumis juba möödunud suvel. Mina jõudsin seda vaatama alles nüüd. Õnnestunud näidendist räägib ka tõik, et Kultuurkapital nimetas selle teatriteksti möödunud aastal ilmunud näitekirjanduse aastaauhinna nominendiks.

Liivi muuseumi rehe all mängivad Aarne Soro, Raivo E. Tamm, Klaudia Tiitsmaa ja Jaan Pehk. Valguslahendus on erakordne, sest publikul tuleb ise valida, keda ja mida parasjagu valgustada. Aga see töötab! Vähemalt õhtusel ajal (mõni etendus on vist ka päeval?), kui rehe all läheb aina pimedamaks. Nii võimenduvad nüansid järk-järgult ja ühest küljest on lugu arenedes üha mustvalgem, teisest küljest otseses sõltuvuses "valgustajate" tahtest.

Esimeses vaatuses on ridade vahelt lugemist rohkem, samas eeldab see ilmselt Juhan Liivi loomingu tundmist. Aga kes ei tunne? Või ega ma ju ei tea, kuidas ja mida täpselt näevad need, kes Liivi teada-tuntud luuletusi kuulnud või lugenud pole ... Meeldetuletamise peale on mõeldud (kavalehtki koosneb luuletustest), nagu ka selle peale, et näidendi tekst peaks mõjuma naljaka ja põnevana siiski, kui Juhan Liivi looming ise ei kõneta. Vadi tekst on tõesti leidlik ning nii lähemalt kui ka kaugemalt kohale tulnud publikule huvitav jälgida. Raivo E. Tamme rännumees räägib talutüdrukule endast tänapäevase loo ja etendus läheb lahti.

Esimeses vaatuses seletatakse elu luuletus luuletuse haaval lahti. Johannes ehk Juhan (Aarne Soro) kogeb isa (Raivo E. Tamm) mõistmatust ja ema (Klaudia Tiitsmaa) jäägitut armastust, jõuab linna, olles veendunud, et ta on andekas luuletaja, õiges kohas. Vend Jakob (Jaan Pehk) selgitab aga, et isamaast kirjutada ei ole moodne, luuletama peab nii nagu Koidula, üleüldse on parem olla naine. Juhan ei heitu, on hoopis enam kui kindel, et see, mida tema teeb ja kirjutab, on parem ja õige: "Praegu teatakse mind tänu sinule, Jakob, aga kunagi tuleb aeg, mil sind tuntakse tänu minule." Teises vaatuses kaotavad sõnamängud värskuse, lugu muutub tuttavaks ja liiga selgeks. Viisistatud luuletuste ettekandedki ei ärgita midagi sügavamalt otsima. Seda, et Juhan Liiv uskus end olevat Poola kuningas, teab ju igaüks, ja seda, et nooreestlased teda aidata tahtsid, teatakse niisamuti. Võimalik, et esimese vaatuse põnevus ridade vahelt väheteada fakte otsida pidi teises vaatuses asenduma vastupidisega, aga mina ei läinud sellega kohe kaasa?

Näitlejaist meeldis enim Klaudia Tiitsmaa, kes noorusest hoolimata suutis olla nii tüdruk, ema kui ka proua. Tema malbe, vajaduse korral kohmetu olek oli alati õige. Raivo E. Tamm sai arvukates rollides ootuspäraselt hästi hakkama. Ümberkehastumisvõime on näitlejameisterlikkuse tunnus, aga selles lavastuses (näidendis?) muutus ta kord ühelt, kord teiselt poolt justkui sekundandina mängu ilmudes pikapeale liiga staatiliseks. Sellisena täitis ta osava koomikuna küll paljusid eriilmelisi rolle, kuid meelde jäävad neist eeskätt isa ja "mingi tüüp". Justkui näidendi topeltraami moodustas Jaan Pehki kehastatud jumala kuju, kes pilvepiirilt Juhanile õpetussõnu jagas ning maale käima tulles pillil tinistas ja Juhani kirjutatud laule laulis.

Ei imestaks, kui Vadi on juba näidendi kirjutamisel peategelase ehk Juhan Liivi rollis silmas pidanud just Aarne Soro. Igatahes on tema Juhan Liivi rollis väga õige valik. (Hull)julgus ja enesekindlus on omased pigem tänapäevale, aga selline võrdlus ongi vajalik, et leida see keegi, kes suudaks praegu täita Juhan Liivist jäänud tühja koha. Olgu siis laval või elus. Mängukoht Alatskivil Liivi muuseumis on kui minek tagasi juurte, algpõhjuste, peamise juurde. Retooriline soov meie aja Liivi leida püsib.

laupäev, 25. juuli 2015

Ingeland

Läksin täna raamatupoodi ja ostsin August Gailiti "Ekke Moori". Olen alati Gailiti loomingut armastanud, aga "Ekke Moori" polnud lugenud. Tõnu Õnnepalu teoseid olen siit-sealt lugenud, aga tema kirjutatu ei meeldi mulle eriti. Sestap olen jätnud tähelepanuta ka tema hiljutised teatritükid. Saueaugu Teatritalu peremehe Margus Kasterpalu palvel kirjutas Õnnepalu "Ekke Moori" ainelise näidendi "Ingeland". Aleksander Eelmaa lavastajakäe all sündis sellest nüüd Saueaugul üks neist lavastusist, miks ma teatrit mitte ainult ei armasta, vaid jumaldan!

Inimeseks või inimesena olemise lõpmatu küsimus on Ekke Mooril (Pääru Oja) mõtteis, kui ta kodutalust lahkub. Eneken (Külli Teetamm) ütleb ka, et tulgu tagasi siis, kui on enese leidnud. Ega ta tahagi jääda, sest Ekkes on lapsest saadik sees see rahutus, mis sunnib vaatama "lahtiste allikate" poole. Ta ei varja, et liigub aina edasi - kusagil peab ju olema tema õnn ... ja armastus.

"Ingelandi" esimene vaatus mõjus kui pildikeste kogum külaelust, kõigi oma murede, rõõmude, ootuste ja lootustega, ometigi suutis juba seegi vaatajat raputada. Selles lavastuses on koos varemgi Saueaugul nähtud näitlejad, ent nad kõik teevad imetlusväärsed rollid. Pääru Oja Ekke Moor on kirjeldamatult täpselt lahendatud karakter. Temas on kõik inimsuse paremad omadused, olgugi et ümbritsev kadedus ei luba teda igas olukorras armastada. Kaie Mihkelson ja Tõnu Oja täidavad rolle, kus elutarkus peaks allikate otsijaile teed näitama, Kaspar Velberg jääb üldpildis tagaplaanile, aga see ei kahanda tema olulisust ses lavastuses ega headust tõsise töömehe kujutamisel. Ja muidugi Külli Teetamm, kes nii Enekeni kui mõne teise tütarlapsena on ühtviisi valguskiir ja päästeingel. Tõesti! Mitte ühtegi kriitikanoolt pole selle ansambli pihta põhjust suunata. Imepärane tervik. Justkui võõrkehana, aga äärmiselt vajaliku ja vältimatu võõrkehana - peen elu-olu, prantsuse keel ja "meel" lihtsa, väsinud rännumehe peatuspunktis - tuli ka Tõnu Õnnepalul endal lõpus lavale astuda.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis lavastuse teisest vaatusest. Sellest, kus Pääru Oja monoloog päästis valla mu pisarad. Sellistes kohtades tahaks ikka ja jälle hüüda, et pidage hoogu, oodake, las ma kogun end pisut, kuid seda muidugi ei juhtu. Ja siis taban end jälle mõttelt, et mina vaatajana võin ju nutta, pisaraid tagasi hoida, üritada end välja lülitada, aga tema seal laval peab edasi mängima ... Harva, väga harva juhtub, et näitleja hääl murdub päriselt. Pääru hääl katkes. Pidigi katkema, muidu poleks selles armastusavalduses olnud väge. Uhkesti riidesse ehitud lihtne töömees vajub üha enam julgust koguma, samas kui Ekke lendab unistustes koju, Enekeni juurde. Maagiline! Tohutult kurb niisamuti.

Kolmandas vaatuses saab Ekke rännakute ring täis: karmi põhjamaa mees annab mõistlike sõnadega mõista, et tee enda juurde võib ka tinglikult ette võtta, ja juba viidatud ülemkelner peenes restoranis ei pruugi palju näinud meest sugugi paremini mõista. Aastad lähevad, ja kui Ekke oma rännakutelt koju tagasi jõuab, meenusid mulle järsku ühe sõbra hiljuti öeldud sõnad: "Tagasi minna ei saa, elus tuleb minna edasi." Too sõber oli tookord nii veenev, et jäin teda uskuma. Nüüd oli Ekke Moor veenvam. Kandis Ingelandi ja Enekeni endaga kaasas. Aga kas ikka peab midagi ja kedagi kogu aeg kaasas kandma? Kas poleks lihtsam (ja ausam?) olla koos? Teisalt jällegi, kas elu ja ilm muudab meid nii palju, et tagasi minna ei saa?

Mulle meeldib Gailiti juures just see, et tema idealistlikkus ei paista naivistlikult. Ja mul on ääretult hea meel, et Õnnepalu on just need kohad "Ekke Moorist" üles leidnud ja üles märkinud. Saueaugu Teatritalu on mu südame jäägitult võitnud. Sinna kisub ikka tagasi teater selle kõige paremas tähenduses. Lavastused kohas, kus koht annab väga palju juurde. 

Olgugi et lavastuse lõpustseenis purtsatas saalitäis vaatajaid naerma, kui Ekke-Eneken autoga Ingelandi laadale kihutasid, võinuks see auto siiski olemata olla. Selline lahendus oli kontekstist väljas, isegi kohatu. Miks mitte minna lihtsalt käsikäes, lõpuks ometi käsikäes, koos? Aga olgu. "Ingeland" jääb sest suvest kindlasti meelde.

teisipäev, 21. juuli 2015

"Grace ja Glorie" Rehe küünis

Ei tea, kui mitu korda ma seda juba öelnud olen, aga kui teater tuuakse peaaegu koju kätte, on patt minemata jätta. "Grace ja Glorie" Saku lähedal Rehe küünis on just niisugune näide. Küsimus oli ainult sobivas vabas suveõhtus, mida oli esimeste etenduste ajal võimalik ka valida. Ilm ei loe, sest mängitakse ju siseruumis.

Olgugi et Tom Ziegleri "Grace ja Glorie" oli alles mõni aasta tagasi Ugala teatri repertuaaris (osades Leila Säälik ja Kadri Lepp), mina seda lavastust ei näinud. Tõtt-öelda ei mäleta eriti ka retseptsiooni, et võinuks nüüdse, Sakus mängitava lavastuse vastu suuremat huvi tunda. Nii et ei osanud eriti midagi oodata. Peale selle muidugi, et Ülle Kaljustet ja Hilje Murelit on ikka hea laval näha.

Vilja Nyholm-Palmil on "Grace'i ja Glorie" lavastusega õnnestunud kujutada ja tõlgendada Ziegleri näidendit nii, et  leebe huumori, elujaatamise, lootuse ja lohutuse (millega piletimüügiportaalis lavastust tutvustatakse) kõrval avaldub ka vastupidine elupale. Ülle Kaljuste Grace on vitaalne, teravmeelne ja taibukas vana naine. Raske on uskuda, et talle on vaja hooldajat ja et ta ei saa enam hakkama. Kirjelduse järgi peaks ta olema rumal, kitsarinnaline ja jõuetu. Eks ole sedagi, kuid kokkuvõttes ei tähenda eelöeldu sugugi, et Ülle Kaljuste ei sobiks sellesse rolli. Vastupidi! Elu ei ole lihtsalt nii lihtne. Mulle tohutult meeldis, kuidas ta mängis välja leppimise. Mitte ainult haiguse ja vanusega leppimise, vaid selle, et oled "valmis". Kui oled vähihaige, 90aastane ja arstide sõnul on elada antud veel viimased elupäevad, ei ole ju mingit tähtsust eluvõõra vabatahtliku manitsusel, et "soola liigne tarvitamine vähendavat arvukate uuringute kohaselt eluiga kümme aastat".

Vitaalse, tulevikku vaatava Grace'i kõrval on Hilje Mureli Glorie tüdinud, ametlik. Teatavas mõttes on Murelil täita isegi raskem ülesanne. Esimeses vaatuses paistab tema tegelaskuju justkui mõnest ameerika filmist pärit naiivsevõitu keskealine naine, kellel on kõik olemas ja kes on nüüd igavuse peletamiseks otsinud endale tegevust vabatahtlikuna lootusetult haigete lohutamise ja neile seltsiks olemisega. Ajapikku ilmneb, et Glorie on (olnud) edukas ja jõuline naine, kes on saavutanud kõik ja siis jälle kõik kaotanud, langenud lõpuks sügavasse depressiooni jne. Klassikaliselt kaasaegne. Niisuguse mitmepalgelisuse väljamängimine eeldab aga rolli süvitsi arendamist, mis õnnestub näitlejannal väga peenelt.

Teise vaatuse alguses tüdinesin korraks ära, sest kogu näidend paistis nii ameerikalik - korrektne halastuse ja lohutuse tiraad, mille taustal kostis üks halvale suhtele viitav telefonikõne. Jälle nagu filmis! Meelde jäi ka Grace'i küsimusele, kuidas Glorie mees seda talub, et naine pidevalt öösiti kodust ära on, antud vastus: "Mis tal muud üle jääb?" Sest hetkest peale paistis kogu lugu palju mitmekihilisem. Kuni sinnani välja, et eduka ärinaise hooldustöö on puhas äritehing, mis päädib pärast mõningast panustamist väärilise pärandusosaga. Grace'i eest hoolitsemine osutus lihtsalt oodatust keerulisemaks. Loole veelgi peenemat tõlgendust otsides tekkis lõpuks kahtlus, kas Glorie polnud mitte ise see sugulane, keda Grace vaid ette loetud kirjade kaudu tundis ja teadis ...

Lavastus kulgeb mõnusas humoorikas rütmis ja heas tempos, mis on kahe-näitleja-tüki puhul väga oluline. Kuidas ja mida vaataja siit kaasa võtab, on iseasi. Teksti sügavamad kihid tulevad esile eeskätt tänu suurepärastele näitlejatöödele, ent ka pealiskihid on oma inimlike ja igaveste teemade tõttu tähenduslikud.

esmaspäev, 4. august 2014

"Suur vend", Lionel Shriver

Lionel Shriveri eelmine eesti keeles ilmunud raamat tekitas mus omajagu küsimusi. Tema järgmine eesti keeles ilmunud raamat - "Suur vend" - on üldiselt samuti tore lobe lugemine ja enamik sellest oli tõesti täitsa nauditav. Ameerikalikust moraliseerivast toonist vaatasin mööda ja elasin lihtsalt kaasa peategelase mõttevoolule. Leidlik oli, et "suur" on siin raamatus mitmetähenduslik. Ülekaalulisuse teema on igati aktuaalne ja vanem vend ongi suur vend, kes on neli aastat noorema õe jaoks eeskuju, iidol ja kaitseingel. Ajakirjanikutausta tõttu oskab Shriver üles korjata päevakohaseid teemasid. Paraku kadus selle raamatuga minu huvi Shriveri teoste lugemise vastu.

Nii jabura lõpuga raamatut ei teagi kohe teist nimetada! Lõpp mõjus nagu epiloog, mis oleks võinud jääda kirjutamata, sest sisuliselt nullis autor sellega eelnenud 330 lehekülge.

Olgu siis juba täielik utoopia, ebareaalne lugu. Või ka täiesti reaalne. Aga öelda, et kõik, mis ma kirjutasin, on vale, väljamõeldis, on lihtsalt arusaamatu. Mõni stseen (näiteks need, kus kirjeldatakse, milliseid maitsvaid roogasid Edison valmistas) oli ebausutav, aga üldiselt võib Pandora "programm" olla siiski edukas ja hea lõpuga muinasjutuna toiminuks kogu romaan siiski kenasti. Ilukirjandus ongi ILU-kirjandus. Milleks lugejat alahinnata ja rõhutada, et ärge seda lugu nüüd tõe pähe võtke või kodus järele proovige?

Kui jätta kõrvale Pandora ja venna suhted, on samavõrd olulised liinid raamatus Pandora pere (abikaasa ja selle lapsed esimesest abielust) ning Pandora ja tema venna lapsepõlvekodu eesotsas isa, vara surnud ema ja Hollywoodi meelelahutustööstusega. Peale selle veel edukas äri, mis näitab tänapäeva tarbimisühiskonna võlu ja valu ülekaalulise venna kõverpeeglis. Üks eeldab klantsajakirjadele poseerimist, "pildil" olemist ja laitmatut välimust, teine tõukab kõigest ja kõigist eemale, kujundab põlglikkust. Vaieldamatult olid õde-venda mõlemad andekad ja edukad inimesed, kes olid suutnud läbi luua USAs, kus erilistest ja silmapaistvatest inimestest pole puudus. Teisalt jällegi on seal võimalik ära kaduda, ilma et keegi sind teaks.

Pandora abikaasa ülitervislikud eluviisid mõjutasid paratamatult peresuhteid. Paistab, et sellelgi olid oma põhjused, aga sootuks selgem on, et selline põhimõttekindlus ainult peletab teisi inimesi.

Pandora näitlejast isa, kes oli aastaid pereseriaali armastatud kangelane, ei olnud jõudnud kuhugi. See liin on raamatus selgelt ületähtsustatud ja liiga palju ruumi saanud, sest teletähtede untsuläinud elusid on viimastel aastatel kirjanduses ja kinos juba piisavalt kajastatud. Midagi uut siit teada ei saa. Tekib hoopis tunne, et "Suure venna" hädad hakkavad peale keeruliste teemade rohkusest. Oletagem, et Shriver on püüdnud süüvida ülesöömise ja ebaõnnestumiste põhjustesse, aga põhjuseks võibki olla mis tahes.

Hoopis arusaamatuks jäi mulle õe-venna kiindumuses probleemi nägemine. Võimalik, et see on mingi Ameerika värk, millest ma lihtsalt midagi ei tea. Juba see, et Pandora otsustas venna pärast kodust ära kolida, oli ootamatu ja suhte proovikivi. Mida aeg edasi, seda veidram tundus, et Pandora silmis polnud midagi muutunud ja et Fletcher endiselt ootas, aga mind ei veennud peaaegu ükski Pandora mõtisklustest või dialoogidest Fletcheriga, mis osutasid jätkuvale kooselule vennaga.

Veel kord: kui seda lõppu polnuks, olnuks päris hea raamat. Teemasid oli veidi palju, aga allteksti võib soovi korral tõlgendada võimsa "Big Brother'i" kujundi kaudu ja siis jällegi lihtsamini ei saa.