laupäev, 26. juuni 2010

Hollandi kuldaeg uhiuues muuseumis

Ma olen käinud kaks korda elus Amsterdamis ja esimesel korral oli üks eesmärk kindlasti külastada Van Goghi muuseumi. Vincent Van Goghi impressionistlikud maalid ja impressionism üldse on maalikunstis mu lemmikajastu. Eesotsas prantslastega. Samal ajal, kui Holland oli üks maailma võimsamaid riike, s.o 17. sajandil, oli kõrgaeg ka Madalmaade kunstis. Tänavu aasta mai alguses avati pärast pikka uuenduskuuri Luxembourgis Villa Vauban. See hoone on ehitatud 19. sajandil, aga nüüd on sellest saanud Luxembourgi kunstimuuseum.

Avanäituseks on "The Golden Age Reloaded". Eelmisel pühapäeval jalutasime seda näitust vaatama. Villa Vaubanis olin käinud korra varem ka - möödunud sügisel, kui maja meenutas pelgalt ehitustandrit. Aga muuseumiööl lubati külastajaid juba uut muuseumi piiluma. Nüüd siis oli veel värvilõhnalisse värskelt remonditud vanasse majja kokku kogutud aukartust äratav hulk ilusaid suuri maale, mis peaksid meeldima absoluutselt kõigile, sest need on nii päris, kui üldse olla saab. Ei mingit sürreaalsust, ei mingeid arusaamatuid kritseldusi või installatsioone. Remargi korras - mulle meeldib väga ka nüüdiskunst.

Maalid pärinevad muu hulgas ka Amsterdami kunstimuuseumist ja kuuldavasti käis Hollandi kuninganna ise ka näituse avamisel. Oma teise suure lemmiku Vermeeri maale ma ei leidnud, aga avastada oli seetõttu topelt. Väga ilus maja ja veel ilusam näitus!

kolmapäev, 23. juuni 2010

Nederlands Dans Theater - kaks õhtut

Eelmine teisipäev oli viimase aja raskemaid ja väsitavamaid päevi. Käisin eksamil, millele mõtlemine tahtis hinge vägisi seest närida, ja pärast polnud üldse parem olla. Pigem halvem. Kui ostsin pileteid Nederlands Dans Theateri 50. sünnipäeva ringreisi etendustele, ei olnud mul veel õrna aimugi, et just ühel etendusepäeval on mul see vastik eksam. Ammu ei ole läinud teatrisse nii, et enne kohvikus istudes tunnen ainult ühte - tapvat väsimust. Esimese etenduse eel aga just nii oli.

Kunagi olin nüüdistantsust peaaegu sõltuvuses. Viimastel aastatel on tantsuetenduste vaatamine millegipärast tagaplaanile jäänud. Aga pean siiski väga lugu sellest, mida teevad hollandlased ja austraallased. Ei teagi, miks, aga nendesse võib pimesi uskuda. Nii et teisipäevaõhtusest etendusest ei raatsinud kuidagi ilma jääda. Jõin enne etendust klaasi veini ja sõin ära suure nelja juustu pitsa. Eluvaim tuli sisse tagasi ja märkasin äkki, et teatri ees suure purskkaevu juures, sealsamas kohvikulaudade taga istuvate inimeste kõrval ja teatrisse ruttajate vahel, juba tantsijad tantsivadki. Erinevateks putukateks kehastatuna hõljusid lihtsalt ringi. Midagi niisugust ei ole ma kunagi varem näinud. Ikka juhtub, et etendus "algab" enne nn ametlikku algusaega, aga et sellist spektaaklit kohe pakutakse ...

Muusika oli eestlase jaoks tähelepanuväärne, sest nii mõlemal etendusel oli keskne koht Arvo Pärdil. Esimeses lavastuses tantsiti muu hulgas Pärdi "Fratrese" järgi ja teises (mida ma vaatasin reede õhtul) "Tabula rasa" järgi. Esimese õhtu lavastus oli kolmeosaline, algas Pärdi "Fratresega", aga sellesse ossa mahtusid veel ka Charles Ives' "The Unanswered Question" ja Michael de Roo "Orignang". Need kaks meeldisidki mulle enim. Teine osa taustaks mängis Schuberti muusika. Selles osas jõudis eriti ehedalt kohale, kuidas vana hea klassika sobib ka nüüdistantsule taustaks. Kui viimases osas Stravinsky muusika taustaks oli riputatud terve seinatäis vaipu, tekkis lavale eriline vana õhustik. Aga nende kahe tahu - uudse tantsu ja klassikalise muusika - sümbioos olevatki koreograaf Jiří Kyliáni käekiri.

Jiří Kylián on töötanud Hollandi Tantsuteatri koreograafi ja kunstilise juhina aastakümneid ja võib öelda, et need kaks galaetendust tõestavad küll, et ka teised koreograafid on Kyliánist mõjutatud. Lisaks olid Kyliánile oli nende kahe õhtu lavastamises kaasa aidanud Paul Lightfoot, Sol León ja Johan Inger.

Teisipäevaõhtuse etenduse alapealkiri oli "Tagasivaade", reedeõhtune oli aga "Uuslooming". Reede õhtul sai näha Jiří Kyliáni lavastatud "Memoires d'oubliettes", mis on teatavas mõttes hüvastijätulavastus, kuna see on tema viimane töö selle teatri koreograafina. Nagu pealkirigi ütleb, oli selles hulgaliselt mälestuskilde, tühisust, kurbust, lootust, unistusi, rõõmu ja argiseid hetki. Täiesti uskumatute lahendustega. See on kirjeldamatu, kui palju saab sõnadeta, pelgalt tantsuga, rääkida. Mõnikord hakkavad pisarad voolama ja mõnikord vajub suu lahti. Tantsu täpsus ja väga hea koreograafi tantsukeel teevad peaaegu alati imet.

pühapäev, 6. juuni 2010

Pilguheit Ervin Abeli ellu

Minuealised ja nooremad, tegelikult ka vanemad, teavad Ervin Abelit kui filminäitlejat, väga head filminäitlejat. Kes ei oleks näinud selliseid filme nagu "Siin me oleme!", "Noor pensionär" või "Mehed ei nuta"! Aga tegelikult on ta üks nendest, kes lõpetas 1953. aastal Moskvas GITISe eesti stuudio ja töötas mõnda aega Eesti Draamateatris. Sellest kõigest kirjutatakse Kirsti Vainküla koostatud elulooraamatus "Ervin Abel. Siin ma olen".

Vainküla on raamatu koostamisel olnud ilmselgelt keerulises olukorras. Peategelane on praeguseks juba üle 20 aasta surnud ja elavate kirjas pole enam ka osa kaasaegseid. Seetõttu on toetutud mitmesugustele arhiivimaterjalidele (protokollid, märkmed), ajaleheartiklitele jne. Tulemuseks on rohkete tsitaatidega raamat, mis mõjub lausa üllatavalt ajastutruult. Eriti tuntav on see Abeli Moskva-aastate kirjelduste juures, nt kohtades, kus ühte või teist kursusekaaslast häbimärgistatakse ja kursuselt välja visatakse.

Mul on millegipärast meeles katkend telesaatest (oli kas "Ringvaade" või "Terevisioon"), kuhu pärast Ervin Abeli raamatu ilmumist olid külalisteks kutsutud Lauri Nebel ja Väino Puura. Saatejuht püüdis kogu hingest meeste käest kinnitust saada, kas Ervin Abel oli päriselt ka "nalja- ja napsumees", aga saatekülalised kohmasid vaid, et ei, Abel olevat olnud väga tagasihoidlik ja vaikne inimene. See veidravõitu vastuolu ilmneb ka seda raamatut lugedes: laval naerutas publikut, aga tegelikult oli tagasihoidlik ja vaikne inimene. Kummastavalt mõjub, et raamat ei suuda veenda, et see nii oli. Kohati räägivad kaks järjestikust lauset üksteisele vastu.

Esimene veerand raamatust on nagu raju elu elanud noore inimese loo kirjeldus. Seejärel meenutavad kõik Ervin Abelit kui vaikset ja viisakat inimest. Paarkümmend lehekülge enne lõppu hakkasin nutma. Leheküljed, kus kirjeldatakse Abeli haigestumist ja üsna kiiret lõppu, on niivõrd kurvad. Kui ei oleks abikaasa Tamara ja laste kommentaare, siis oleks see ilmselt üsna kuiv läbilõige näitleja elust, aga just laste jutustused on erilised. Üks kirjeldab isa sellisena, nagu ta oli õppinud teda tundma 19 aasta jooksul, ja teine sellisena, mida ta mäletab isast, kes lahkus tema elust, kui ta oli 12aastane. Mõtlemapanev.

neljapäev, 3. juuni 2010

Tuhat hiilgavat päikest

Mulle meeldis väga Khaled Hosseini esimene romaan "Lohejooksja" ja sellepärast ootasin pikisilmi, et eesti keeles avaldataks ka tema teine romaan "Tuhat hiilgavat päikest". Tõsi on, et Khaled Hosseini kirjutab hästi ja seegi romaan on hästi loetav. Üle maailma menukas muidugi ka. Kahjuks sellist uudsust enam ei ole, nagu oli "Lohejooksjas". Pealegi olen aru saanud, et need, kes pole "Lohejooksjat" enne lugenud, avastavad "Hiilgavat päikest" lugedes sama, mida teised juba eelmisest raamatust leidsid.

Mina kuulun niisiis nende teiste hulka ja mul polnud enam avastamisrõõmu, et lõpuks ometi sain Afganistanist natuke rohkem teada. "Tuhat hiilgavat päikest" on ilukirjanduslik läbilõige Afganistani ajaloo viimasest 30 aastast, jõudes välja koguni New Yorgi kaksiktornide kokkuvarisemiseni ja selle tulemusel Afganistani päästmiseni Talibani käest. Poliitilise korrektsuse maik jäi suhu.

"Tuhat hiilgavat päikest" on Afganistani naiste lugu, peategelaseks kaks eri päritolu naist, kelle elu muutub täiskasvanueas õudusunenäoks. Nende naiste kaudu tekib üsna hea ülevaade naiste elust ja olust moslemiriigis. Ükskõik kui neutraalne ka olla ei prooviks, ikka on raske kujutleda isegi polügaamiat, sest sellises ühiskonnas ei saagi ju tunnetest rääkida. Rääkimata julmast naiste kallal toime pandavast vägivallast või sellest, et poisslapsed on oodatumad mitte sellepärast, et inimesi on maakeral niigi palju, vaid et nii ema kui ka isa teavad, mis ootab väikest tüdrukut, kui ta suureks kasvab. Ometi suudavad emad armastada nii poegi kui ka tütreid. Ükskõik, mis ka ei juhtuks. Mulle meeldis tegelikult see üldistav leebus, ei mingit moraliseerimist ega lihtsustavat käsitlust.

Kuigi Hosseini kirjutab ladusalt, tahaks raamatu ülesehitusele heita ette mõningast tasakaalutust. Pikalt-pikalt kirjutati alguses ühest peategelasest Mariamist ja siis muutus Mariami justkui episoodiliseks kõrvaltegelaseks. Lailale pühendatud peatükid raamatu keskel hakkasid lõpuks venima, sest ma ei saanud aru, miks Mariam taanduma pidi. Kuni nad kokku said. Sellest hetkest muutus see raamat peaaegu põnevusromaaniks.

Arvatavasti seetõttu, et raamatu autor on arstiharidusega, on nii "Lohejooksjas" kui ka "Tuhandes hiilgavas päikeses" hulgaliselt meditsiinilisi detaile, alates tõsistest kehavigastustest kuni probleemideni arstiabis. Nimetamata ei jää ka tänapäeva meditsiini võimalused. Nii on näiteks kunstjalaga poisike suuteline olema võrdväärne vastane poiste omavahelises arveteklaarimises.

kolmapäev, 2. juuni 2010

Bastionikäikude ekskursioon

Tallinna Linnamuuseumi kodulehel on bastionikäikude kohta tutvustav tekst:
"Tallinna Linnamuuseumi meeskonna ühistööna valminud Kiek in de Köki ja bastionikäikude uus ekspositsioon „Ajarännak. Tallinn 1219-2219” pakub elamusi, teadmisi ja meelelahutust. Innovatiivsete multimeedia-, video- ja helilahenduste abil tutvustatakse Tallinna tekkimist ja kujunemist, linna kaitserajatiste ajalugu ja tähtsamaid sõjalisi sündmusi."

Täpselt nii ongi! Soovitan igaühel, kes vähegi viitsib (pole oluline, kas ajalugu pakub huvi või mitte), bronnida endale bastionikäikude ekskursiooni aeg. Kui veel käinud ei ole. See on üks kihvtimaid ajaloorännakuid, mida ma kogenud olen. Ka lapsed, keda meie grupis oli vist neli, olid suures vaimustuses.

Arvestama peab, et huvi bastionikäikude vastu on suur. Mina näiteks tellisin ekskursiooni umbes kuu aega ette ja aega siis enam valida ei saanud. Tuli võtta see, mis pakuti.

Üritus algab umbes 10 minuti pikkuse filmiga, kus Ülemiste vanake räägib Tallinna ajaloost ja lõpetab oma loo muidugi sellega, kuidas ta kannatamatult ootab, millal Tallinn valmis saab ja millal selle üle ujutada saab. Seejärel minnakse veidi enam kui tunniks ajaks maa-alustesse käikudesse, mis on külastajatele suurepärasesse korda seatud. Bastionikäikudesse viiva tunneli ääres on eri ajaarvamisi tutvustavad ajasambad. Käikude väljapanek tutvustab bastionide ja käikude ajalugu, liikudes kronoloogiliselt ajas tagasi 17. sajandisse.

Üht-teist saab seal katsuda ja proovida. Ja giidi jutt on niivõrd paeluv, et seitsme-kaheksa-aastasedki kuulasid seda tohutu huviga. Maa-alune jalutuskäik lõpeb ruumiga, kus on väljapanek arheoloogide leidudest 2219. aastal. Juures mahlakad kommentaarid esemete kasutusotstarbe oletuse kohta. Ääretult lõbus! Kahjuks jäi meil eri põhjustel seekord ära rongisõit. Pidavat olema tulevikurong. Aga lähme uuesti ja teeme selle ka ära.

Lõpetuseks kondasime veel Kiek in de Köki muuseumis. Ei mäleta, kas ma olen seal kunagi varem käinudki. Vist mitte. Ainus asi, mis kripeldama jäi, oli see, et oleksin võinud selle külastuse natuke põhjalikumalt läbi mõelda, sest nüüd ostsime bastionikäikudesse ja muuseumisse eraldi pileti. Tegelikult on neil olemas ka kombineeritud pilet, mis tulnuks odavam. Samas jällegi mitte nii oluliselt, et rahast kuidagi kahju olnuks. Selles kohas ei olegi rahast kahju, sest koht on tõepoolest väga kihvt.

Kutsar koputab kolm korda

Marika Vaarik peaosas - sellest piisas, et väga-väga tahta ühte filmi vaadata. Jutt on Elo Seliranna debüütfilmist "Kutsar koputab kolm korda". Käisin Artises esilinastust vaatamas ja masse ukse taga polnudki. Seda nimetatakse vist lühifilmiks, kuigi ma ei tea, kas 49minutilist filmi ikka peetakse lühifilmiks.

Nagu öeldud, on "Kutsar koputab kolm korda" peaosas Marika Vaarik. Ta mängib nii hästi, et teeb filmi peaaegu ainult oma filmiks. Teised tegelased muutuvad taustaks, nagu massistseenides osalejaiks, olgugi et suur osa filmist koosneb dialoogidest ehk kahe inimese vestlustest. Mõni neist on tegelikult sisemonoloog.

Filmi "Kutsar koputab kolm korda" pühendus on "Kõigile naistele, kes on armastanud". See film räägib väikelinnas elavast üksikemast, kes peab üksi hakkama saama kahe väikse lapse kasvatamisega. Viiuldajapalk ei võimalda just palju, rääkimata ajast, mida on kogu aeg puudu. Kuigi otsesõnu ei selgu, miks peategelase suhe orkestri dirigendiga (Erik Ruus) lörri läks, võib nendevahelistest dialoogidest järeldada, et suur osa selles oli mehe enesekesksusel. Pärast lahutust jäi meest naise ja laste jaoks muidugi veel vähemaks. Kuigi naine peab nüüd rabama ja mõtlema, kuidas võimaldada lastele ja endale ilusamat elu ja kuidas kõike ja kõikjale jõuda, ilmneb tegelikult, et mehegi suurejoonelised unistused pole täitunud. Võimalik, et ta leidis omal ajal, et naine ja lapsed on tal ees. Tegelikult ei olnud asi nendes. Millegipärast tunnevad naised end tihtipeale süüdi. Kuigi põhjust ju pole.

Elo Seliranna film on kaunis film. Kurvavõitu küll, aga eluline ja ehe.

teisipäev, 1. juuni 2010

"Valge pael", teist korda

Kui ma selle aasta jaanuaris "Valget paela" esimest korda vaatasin, mõtlesin, et see on pigem kinos vaatamise film. Nüüd Artises sama filmi uuesti vaadates tõdesin, et film on endiselt sama hea kui peaaegu pool aastat tagasi.

Mulle meeldib, et see film on mustvalge. Talv on filmilinal väga valge ja vaesus väga must. Tegevustik areneb jutustaja loo taustal aeglaselt ja kindlalt, julmus ekraanile ei pääse, aga justkui ridade vahelt valgub seda välja nii ohtralt, et hing hakkab värisema. Kõige kummalisem on, et "Valge pael" vastabki usutavalt küsimusele, miks Saksamaa ajalugu just selliseks kujunes, nagu ta kujunes. Ühe väikse Põhja-Saksa küla elu kujutamine ei pruugi muidugi tähendada, et kõikjal juhtus sama, aga vähemalt Haneke hüpotees mõjub väga usutavalt. Seejuures ei pea tegelikult üldse midagi (Saksamaa) ajaloost teadma. Nii et film igaühele - selge ja arusaadav lineaarselt kulgev lugu külaelust.