Mängukoht on Linnateatri "Kes kardab Virginia Woolfi?" lavastusel selline, et rohkem päris ei saa teater enam olla. Ma olen küll ka varem laval istunud ja mind on lavale viidud, aga nii lähedal mänguruumile pole küll kunagi varem olnud. Seda lavastust peaks vaatama kas või ainult koha pärast. Teatrikülastusest saab minek George'i ja Martha koju. Kui tekiks võimalus viskiklaas kätte võtta, muutuks vaataja sõna otseses mõttes nende külaliseks ja tahaks tõmbuda vaikselt omaette, et mitte segada George'i-Martha ja Nicki-Honey juttu. Koju minnes oleks hing katki käristatud, sest kõige tugevamadki hingekeeled hakkavad seal George'i ja Martha elutoas värisema.
Mladen Kiselovi lavastuse esietendus oli pisut pärast NO-teatri "Virginia Woolfi" lavastuse esietendust. Kui NO oma nähtud, otsisin kannatamatult võimalust, et Linnateatri oma näha. Tagantjärele on hea meel, et vahe kahe nähtud etenduse vahel nii pikaks venis. Linnateatri saalis istudes oli hea meel, et eelmine nähtud etendus polnud värskelt meeles. Neid kahte lavastust ei saa võrrelda, aga näidend on ikka seesama. Ma ei teagi, kumb mulle rohkem meeldis. Mõlemad on väga head, kuid samast alusmaterjalist hoolimata nii erinevad. Kui proovida ühte sõna leida, siis Linnateatri "Virginia Woolf" on malbem. Ahh, see ei ole ikka see sõna! Kiselovi lavastus hakkas mind seest närima, samas kui NO-teatri "Virginia Woolf" tuli jõhkralt väljastpoolt ligi.
Edward Albee näidend on meistriteos nelja karakteri pärast. Ei mingeid liigseid tegelasi, vaid ainult need neli ehk kaks paari, kes kannavad endas elu paradokse. Niisugune materjal eeldab väga häid näitlejaid, muidu hakkab karjuvalt valus.
Andrus Vaariku George on selles lavastuses inimesena kõike muud kui harjumuspärane Andrus Vaarik. See räägib enda eest. George'ist peegeldus enda ja maailmaga ammu rahu sõlminud keskealine mees, lihtsalt inimene. Raske on teda "üle mängida". Epp Eespäeva Martha võiks järelikult olla keskealine naine oma pettumuste, rõõmude ja kapriisidega. Kõigele lisaks on see Martha aga ka väsinud. Mäng elu ja mängu piirimail muutub nende dueti kaudu valuspäriseluks. Noorem paar (Argo Aadli ja Kristiina-Hortensia Port) kaotab sellel ööl justkui süütuse. Tõtt-öelda mina ei tahaks nende rollis olla, kuigi just esimeses lõigus sai öeldud, et lavalt nähtu on nii-nii päris ... Ma ei tahaks sealt majast vastu hommikut lahkuda (ükskõik kui palju alkoholi selle öö jooksul ka joodud poleks), olles pidanud poole öö vältel nägema ja kuulma ja kogema kõike seda, mida näha, kuulda ja kogeda saab. Miski ei jääks olemata ega tulemata, aga kõike ei pea olema kogenud.
Albee näidend on klassika ja just täpselt nii väga hea, nagu see on. Veendusin, et vähemalt paar aastat võiks jälle järgmise tõlgenduse vahele jääda. Sõnaga, suudan "Virginia Woolfi" näha ja taluda teatud kogustes teatud aja tagant. Nagu alkoholi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar