Tais-toi, c'est un film avec Depardieu et Reno

Prantsuse keele kursuse lõputunni sisustasime filmi vaadates. Õpetaja oli valinud kümmekonna aasta vanuse komöödia "Jää vait!" (Tais-toi!). Peaosades Gérard Depardieu ja Jean Reno.

Depardieu mängis rumalat pangaröövlit Quentini, Reno aga tõsist jõhkardit Rubyt. Kuidagimoodi sattusid nad kokku. Quentin kiindus Rubysse ja haakis end talle nagu takjas külge. Ruby ei olnud selliste totudega harjunud ega tahtnud Quentinist midagi teada. See ei takistanud kuidagi Quentini, kes lolli järjepidevusega oma joru ajas.

Jabur süžee meenutas 1970.-1980. aastate komöödiaid. Üldmulje põhjal jäi mulje kui ühest hästi pretensioonitust filmist, aga kui hästi järele mõelda, siis sellised need prantsuse komöödiad ongi. Ikka veel. Südamlikud ja nii absurdsed, et isegi romantilisi toone pole vaja lisada.

Veel üks film - "Koduabiline"

Millest sünnib idee teha film? Miks võetakse aluseks Kathryn Stocketti romaan, mitte aga näiteks Harriet Beecher-Stowe'i "Onu Tomi onnike" või Harper Lee "Tappa laulurästast"? Võib-olla sellepärast, et nimetatud kaks on kinolinal ja muidu ka juba kasutatud materjal. Pilguheit Ameerika lähiajalukku ehk möödunud sajandi kuuekümnendatesse aastatesse paistab aga olevat kõneväärt. Miks muidu tegi Tate Taylor filmi "Koduabiline" (The Help)? Film on igati õnnestunud, väga selgepiiriline ja nukra tooniga. Mingil põhjusel jäin mõtisklema alusmaterjali alternatiivide üle. Sellest küsimused ja oletused.

Nagu öeldud, on "Koduabilise" aluseks Kathryn Stocketti raamat, mis räägib mustanahalise majapidajanna loo Ameerikas ajal, kui nendesse suhtuti ikka veel äärmise põlgusega. Nad töötasid valgete ameerika naiste heaks, kasvatasid nende lapsi, kuid ei tohtinud näiteks kasutada pererahvaga sama tualettruumi. See on korralduslikus mõttes täiesti absurdne. Kes neid tualettruume koristas, kes kasvatas rikaste lapsi? Kuidas saab anda lastele edasi väärtushinnanguid, mida ühiskonnas kehtiva arusaama järgi ei ole? Ometi see toimis nii.

"The Help" on tegelikult raamatu pealkiri. See sisaldab koduabiliste mälestusi, mida kogub noor ajakirjanik Skeeter Phelan, keda mängib Emma Stone. Tema kriitiline suhtumine mustanahaliste olukorda mõjutab tugevalt ta positsiooni seltskonnas, kuid jää on hakanud niikuinii murduma. Tasapisi muutub trendikaks hoopis vabameelse naise tüüp (filmis Celia Foote, keda kehastab Jessica Chastain). Jessica Chastaini loodud karakter on väga kihvt, ülemängimise piiril olevana meeldejääv. Mälestuste kogumine ei lähe Skeeteril sugugi lihtsalt - hirm on liiga suur. Esimese intervjueeritavaga (Viola Davis) räägib ta suure saladuskatte all, ülejäänud informandid nõustuvad alles pärast raputavat vahejuhtumit, millest saab justkui viimane piisk karikasse. Ja nüüd võtab igas mõttes juhtrolli üle Octavia Spenceri Minny. Pole midagi teha - kuigi Viola Davis on peategelane, on Octavia Spenceri kõrvalosa Oscari-vääriline. Ma ise oleks panustanud pigem Jessica Chastainile.

See on film inimõigustest, hoolimisest ja kaastundest natuke ka. Ajast, mis peaks olema möödas, kuid siin on miski, mis püsib inimestes muutumatuna. Töötav naine (loe: ajakirjanik) oli selles seltskonnas võõrastav. Võrdub mõtleva naisega ja paneb kohe mõtlema, et miks ei võik siis koduabiline olla mõtlev tavaline inimene? Mulle meeldis, et see ei olnud mustvalge vaatepunkti kuvamise üritus, vaid kohati hästi optimistlik, seejärel nukker ja aus, lõpuks aga lõbus.

Flandria Kuningliku Balleti "Uinuv kaunitar"

See oli väga ammu, kui ma viimati klassikalist balletti nägin. Täitsa korralik igatsus oli tekkida jõudnud. Kui kevadel suure teatri kava teatavaks tehti, otsustasin kiiresti, et Flandria Kuningliku Balleti seekordset gastrolli ma maha ei maga, ja ostsin kohe "Uinuvale kaunitarile" piletid ära. Mis sest, et etendused pidid olema alles jaanuaris.

Etendus vääris ootamist. Eesriide tagant avanenud muinasjutumaailm pani esiotsa lihtsalt ahhetama ja veel paar päeva hiljemgi suutsin nähtule mõeldes lihtsalt õhata: "Kui ilus ballett see oli!" Solistid olid väga head. Absoluutne tipp oli kuri nõid, kes printsess Aurorale nõelatorget ennustab. Tema must ürp, mis oli kohati ikka väga keeruline kostüüm balletilavastuses, ja tõld olid pastelses muinasjutumaailmas sedavõrd esilekerkivad, et kui veel lisada tantsija professionaalsus, ei jäänud muud võimalust, kui korraks kahtlema lüüa, kas sellisest kurjast saab üldse võitu. Kogu trupp siiski ei olnud ühtlane, aga ilusad tantsud olid ikkagi ja lavale loodud muinasjutumaailm oli lihtsalt ületamatult ilus.

Lavastanud oli selle "Uinuva kaunitari" Rio de Janeirost pärit lavastaja Marcia Haydee, imelise lavakujunduse ja kostüümid oli loonud Pablo Nunes. Nad mõlemad on tantsumaailmas suured nimed. Koostöös tekkinud tervik oli väga harmooniline, juba mainitud pastelsed värvid (roheline, roosa, valge, sinine) ja ballikülaliste kostüümid panid vaataja tundma end ka nagu ballikülaline. Siinne teatripublik ei pööra tavaliselt riietusele erilist tähelepanu, kuid seekord olid paljud väiksed lapsed saabunud just uhketes tualettides seda etendust vaatama. Väiksed printsessid jäävad printsessideks igas kultuuriruumis ja igal ajal.

Lavastuses oli kasutatud palju Luksemburgi balletistuudio lapsi ja neile oli sellise trupi koosseisus esinemine kindlasti väga võimas kogemus. Mulle vaatajana oli ühe kuningliku balletitrupi esinemist vaadata nagu rännak lapsepõlve, pärisprintsesside ja -printside maale, kus hea võidab kurja ja kus saab selgeks, et on asju, mis ei muutu kunagi.

Mary Poppins Nokia Kontserdimajas

Olgugi pelk turundustegu, kuid Vanemuise muusikalide paralleelne etendumine Tallinnas Nokia Kontserdimajas on siiski publiku jaoks tänuväärne võimalus. Kuna see on teatril enne teada, on lavastused loodud konkreetsele lavale ja tehnilisi takistusi ei teki. "Mary Poppinsi" lavakujundus mahuks vast mõnele Tallinna teatri lavale küll, aga kas siis ka orkestrile ruumi jääb ... Lavakujundusel on selle lavastuse puhul aga suurim ja tähtsaim roll. Iga pilt on justkui lehekülg või paar või peatükk raamatust, mille lehekülgi päriselt pööratakse.

Iir Hermeliini kujundus sündinuvat sõna otseses mõttes ülehelikiirusel. Teisalt sai see sündida vaid põhjusel, et Disney kompanii nõudmised ei lubagi "lati alt läbi joosta". Ei tea, kuidas Vanemuise saalis, aga Nokia saalis nägi tulemus vaimustav välja. Avarust ja õhku oli täpselt nii palju, et sai tuulelohesid lennutada, vihmavarjuga lennata ja seina mööda kõndida.

Nimiosas astuvad üles Hanna-Liina Võsa ja Nele-Liis Vaiksoo. Mina nägin Nele-Liisi, kes oli väga äge. Pealegi, kuna olin Vanemuise "Helisevas muusikas" näinud Hanna-Liinat, ei tekkinud ka mingit võrdlusmomenti. Teistes olulisemates rollides olid Karol Kuntsel, Veikko Täär ja Merle Jalakas. Ja lapsed - Kristiina Raahel Uiga ja Kaspar Kiisk! Arusaamatu, aga kust küll leitakse sellised väiksed lapsed!? Väga-väga tublid ja kihvtid! Peaosatäitja ja laste kõrval säras minu meelest enim Merle Jääger proua Brillina. Ta ei olnud unustanud ühtki detaili ega jätnud midagi rõhutamata, kõik köitis publiku tähelepanu ja pani jälle kord imetlusega laval toimuvat vaatama. Mõjusaim stseen on selles lavastuses aga see, kus pereisa (Veikko Täär) tähtsa kliendi nõudmistele otsustavalt vastu hakkab ja lõpuks pankurite poolehoiu võidab. Inimlikkus on üle kõigest.

Mu väike laps kommenteeris pärast etendust, et see lavastus on parem kui film, mida ta on mõned korrad näinud. Lavakujunduse ja -ruumi puhul ei olnud unustatud, et põõsad-puud pargis võivad elada ja vihmavarjuga saab ära lennata, korstna kaudu võib siseneda ja lahkuda. Need on imed ja need juhtuvad siis, kui neid vaid tahta. Mary Poppins usub ja süstib seda usku ka kõigisse teistesse. Mary Poppins paneb meid laste kaudu austama teisi inimesi ja nõuab korda. Ta tuleb siis, kui lootus kaduma hakkab, et see meile tagasi anda. Ta on ise nagu ime, kes tuleb meie ellu siis, kui me tahame. Ja ta lahkub siis, kui tuul pöördub, kui me saame juba ise ka hakkama.

Pipi Pikksukk Estonias

Igal põlvkonnal peaks olema oma Pipi. Paljude jaoks on ainuvõimalik Pipi Helgi Sallo, paljude teiste jaoks Katrin Karisma. Mittetallinlasena ei ole mul nende kummagagi küll vanuse tõttu, küll logistilistel põhjustel erilist seost. Kõige krooniks ei ole Pipi kui lasteraamatukangelane mulle kunagi eriti meeldinudki. Sellegipoolest on Ülo Vinteri muusikali iga lavastus huvitav.

Praegustel Pipi-ealistel on Rahvusooperi "Pipi Pikksuka" lavastuses võimalus kohtuda kolme Pipiga. Lavastaja otsustas nii, et Pipit kehastab laps, kõiki teisi lapsi aga täiskasvanud. Sõltub, milline koosseis parajasti mängib, ja põlvkondlikku ühtset arvamust siit ei sünni. Mina nägin jaanuari alguses Pipi rollis Ingel Marlen Mikku, kes oli väga vahva ja julge. Näitlejameisterlikkuse poolest teeb silmad ette nii mõnelegi koolitatud näitlejale. Aga ma olen täiesti kindel, et ka teised kaks Pipit on sama head ja vahvad. Nii hea peategelase kõrval mõjusid ülejäänud lapsed-täiskasvanud võõrastavalt, vähemalt Tommi ja Annika võinuksid olla samuti lapsed.

Andres Dvinjaninovi lavastus on siiski värske. Ma ei ole kunagi osanud "Pipit" niiviisi tõlgendada. Nii positiivselt ja nii tänapäevaselt. Või siis näen mina praegusel ajahetkel selle vana lasteraamatu lugusid teises valguses? Eriti kõnekas oli Kurrunurruvuti saare põlisasukate tants ja üldse kõik, mis seal toimus. Aga ka näiteks koolitund Liina Tennosaare kooliõpetaja juhtimisel. Keset lava paigutatud karussell-maja-mägi on nutikas lahendus, sest nii on suudetud vältida lastelavastuses arusaamatuna mõjuda võivat rekvisiitide liigutamist ja edasi-tagasi vedamist. Retrolikud lapsevankrid täidavad nii apteekri- kui ka kommikäru rolli.

Lavastusest ei puudu ka röövlid, kes kuuluvad eelkõige täiskasvanute rikutud maailmapilti. Nähtud etenduses vihjasid nad näiteks tol hetkel aktuaalsele elamislubade skandaalile. See koht kõneleb paremini muidugi täiskasvanud vaatajaga, aga sealsamas tembutab jälle härra Nilsson, keda mängib Alo Kurvits ja kes vääriks lausa eraldi peatükki, aga teda PEAB ISE NÄGEMA. Nagu kogu lavastustki.

Lohetätoveeringuga tüdruk, see Hollywoodi oma

Film, mis haaras mind juba esimestel minutitel koos Led Zeppelini "Immigrant Song'iga" täielikult kaasa. Ja tuletas meelde, et Stieg Larssoni Millenniumi triloogia esimese osa eestikeelne tõlge lebas mul mitu kuud öökapil, oodates kannatlikult lugemisjärge. Sõbranna oli selle mulle lugemiseks andnud, aga mina ise lugemiseni ei jõudnudki. Laenasin korraks edasi ühele teisele sõbrannale, kes luges ise ja kelle mees ka luges. Järgmised kaks osa hankisid nad juba ise, sest mina viisin oma raamatu esimesele sõbrannale tänulikult tagasi ja teist osa endale lugemiseks ei küsinud. Pärast Hollywoodi filmi vaatamist otsisin raamatu raamatupoest üles. Film, mis pani mind uuesti raamatut otsima, on Stieg Larssoni samanimelise raamatu järgi tehtud "Lohetätoveeringuga tüdruk" (The Girl With The Dragon Tattoo).

Raamatut ei ole ma siiski veel lugenud. Paar aastat varasemat Rootsis tehtud seriaali olen nüüd vilksamisi vaadanud, aga pigem teist ja kolmandat osa. Huvi tekkis sellepärast, et kahte õnnestunud versiooni on väga palju võrrelda üritatud, eriti naispeaosatäitjaid. Hollywoodi filmis Lisbeth Salanderi mänginud Rooney Mara nimetati nüüd igatahes Oscari kandidaadiks ja minu meelest igati õigustatult. Tema Lisbeth Salander on ühest küljest nii gooti, et hirm tuleb peale, teisest küljest jällegi nii haavatud ja haavatav, et igal uuel kriimustusel võiksid olla väga kurvad tagajärjed. See pani kahtlema filmi lõpus, mis paistis kolehollywoodilik. Peab ikka raamatu läbi lugema.

Ajakirjanik Mikael Blomkvisti kehastab Daniel Craig. See roll on loodud kuulsale ja heale näitlejale. Craigil tegelikult polegi vaja mängida, sest fakt, et ta on selles rollis, mängib tema enda eest. Vaataja pilk on ekraanile naelutatud ja film tundub etteaimatav. Aga tühjagi! Kõik on hoopis põnevam. Skandaali sattunud ajakirjanik Mikael Blomkvist hakkab enda ja ajakirja nime puhtaks pesemise eesmärgil uurima Vangerite perekonna saladust. Töö tellija lubab vastutasuks väärt infot. Talle saadetakse appi riigi esihäkker Lisbeth ...

Henrik Vangeri osas on Christopher Plummer, aga hoopis huvitav leid oli selles filmis mu jaoks Martin Vangerit kehastav Stellan Skarsgård. Mõneti trafaretne käitumine lasi ju aimata, kes on kunagi kadunud noore tüdruku loo taga, aga ...

Põnevikulaadse sisu tõttu ei ole "Lohetätoveeringuga tüdruk" pikemalt järele mõeldes väga kriipiv. Filmis on küll stseene ja liine, mis ületavad õrnahingelisema vaataja taluvuspiiri, kuid need lasevad aimata ajakirjanduslikku faktilembust. Hirmus põnev on kogu aeg, lihtsalt hirmus ja hirmutav on ka, kaks ja pool tundi kaovad kiiresti, karakterid on väga eredad. Tunnen, et see on Skandinaavia. Järelikult peab režissöör David Fincher olema tabanud originaali.

Plekksepp, rätsep, sõdur, nuhk

Üha sagedamini olen avastanud end mõtlemast, et kui teatri puhul huvitab mind eelkõige materjal, siis filmi puhul kipuvad meelitama näitlejad. Päris kindlasti ei ole spioonifilmid žanrina need, mida tingimusteta vaatan. Aga kui ühes filmis on sellised näitlejad nagu "Plekksepas, rätsepas, sõduris, nuhis" (Tinker, Tailor, Soldier, Spy) ja kui see ei ole veel ka Hollywoodi film, siis olengi ära ostetud.

Märul puudub selles filmis täielikult. On vaid üks tulistamisstseen Budapestis. Teatavas mõttes on see ka filmi keskne stseen, selle põhjusi püütakse George Smiley (Gary Oldman) juhtimisel analüüsida, kuigi mäng on palju peenem. Nimelt on teada, et Briti luures on aastaid olnud reetur. Aga kes? Algavad keerulised vestlused, mille käigus saab üha valusamalt selgeks, et spiooni elu valinul ei ole võimalust kannapööret teha. Et kellelgi on siis veel abikaasa ja lapsed, tähendab, et need on samasugused varjud nagu George Smiley abikkasa Ann selles filmis - teda ei näe kordagi ekraanil, aga roll on tal kogu loos vägagi tuntav. Niisamuti ei ole kordagi ekraanil näha niiditõmbajat Karlat. Kuidas käituvad väiksemad tegelased (nt Colin Firth, Benedict Cumberbatch, Toby Jones jt) vigu tehes või tunnustust ihaldades, on aga kirjutatud mõnel juhul lausa näkku.

Lugesin kusagilt, et "Kingsepp, rätsep, sõdur, nuhk" on raskesti jälgitav, kui ei ole enne lugenud John le Carré romaani. Ma ei olnud. Tõsi, kuna toetavat pilti on vähe, jääb üle keskenduda pikkadele aruteludele. Tomas Alfredson on režissöörina ära tabanud, et niisuguse vormiga mõjule päsemiseks tuleb valida väga head näitlejad. Igatahes on räägitu tänapäeva kõike võimaldava ja seetõttu sageli ebaveenva filmikunsti puhul palju mõjusam. Selles filmis jääb vaatajal piisavalt aega kujutlemiseks, kaasamõtlemiseks ja niidiotste kokkusõlmimiseks. Ela vaid kaasa!

Sarneti "Idioot"

Olen seda vist mitu korda öelnud, et Risto Kübar on mu üks lemmiknäitlejaid. Kui Rainer Sarneti "Idioodi" telereklaami nägin, olin suures ootusärevuses ja põnevil. Lootust seda filmi kinos näha ei paistnud aga esialgu kusagilt. Nägin reklaamklipi taga teatavas mõttes tüüpilist eesti filmi - kunstilist või kunstlikku tervikut (jah, kõlab õõnsalt!), mille aluseks on kirjandusklassikasse kuuluv teos. Keskses rollis Risto Kübar, kelle kohta leidsin hiljuti kusagilt arvamuse, et ta polegi justkui inimene, et teda on raske kujutleda väljaspool teatrilava või filmilina elamas oma igapäevast elu nii, nagu teeme seda meie, tavalised inimesed. Hoopis kergem on kujutleda, et ta liigub mingis täiesti teises maailmas. Nonii, aina õõnsamaks mu jutt muutub! Aga ebamaisust temast õhkub.

Sarneti "Idioodile" on ette heidetud, et sel on väga vähe ühist Dostojevski samanimelise raamatuga. Mingi niidistik on ikka küll Dostojevski romaanist, aga olgem ausad, seose Dostojevskiga võinuks kõrvale jätta küll. Olnuks mõjusam, kui režissöör oleks astunud veel paar sammu raamatust kaugemale ja lasknud vaatajal aimata ja otsida seost. Praegu loodud pilt on liiga vahepealne: vene veri elik vene nimed ei anna midagi juurde, samas kui Narva kiriku müürid võttepaigana annavad isegi liiga palju juurde. Taust jääb hämaraks.

Omaette peatükki väärivad kesksed näitlejad. Risto Kübara kõrval Katariina Unt ja Tambet Tuisk. Esimene on väga omas elemendis, kananahk tekib ihule, kui tema haprus suurelt ekraanilt vastu voogab. Teine on "Idioodis" maailma ilusaim naine. Lihtsalt ebamaiselt ilus. Kolmas on kaotaja, olgugi et võitlusvaimu ja julgust võitu ihata on just temas kõige rohkem. Kellekski teiseks ei muutu. Vaevalt et Flaubert'gi vastu tuleb. Selle kolmiku kannul käib kui vari Ragne Veensalu. Miks? Kahjuks ei ole temast partnerit Risto Kübarale ega vastast Katariina Undile. Maitseasi ehk, kuid see liin jäi filmis kõige nõrgemaks.

Juhtub harva, kui võttekoht on juba ise vaatamisväärsus. Narva kirik siin filmis oli. Lumm ja taevalikkus võidutsesid ärevalt kulgevas idiootses elus ja tahes tahtmata käib mõte tagasi filmi alguse juurde, kus kolm meest rongis juttu ajavad. Üks neist tuleb pikkade aastate järel Venemaale ega tea enam kedagi ega midagi. Kahe teise maailm sellega siin piirdubki.

Tummfilm "Artist"

Siis kui mina "Artisti" (The Artist) nägin, ei olnud Oscari kandidaate veel välja kuulutatud. Auhindu ja nominatsioone oli aga juba küllaga. Eks näis, mis veel tuleb. Minu ootused ületas "Artist" kuhjaga. Õigemini, ma ei osanudki midagi oodata. Arvasin, et see on lihtsalt üks tummfilm. Mustvalged filmid on juba ära igatsetud, järelikult võis tummfilmiga katsetada, et tähelepanu võita ...

"Artist" on kurb lugu ajast, kompromissidest, andestamisest, unistustest, nende purunemisest ja täitumisest, lootusest ja lootusetusest, sellest, mis praegu on tähtis, kuid paari päeva pärast pole enam üldse, armastusest ja üksindusest, sõprusest. Kuidas kellelegi. Kahe suurepärase peaosa kõrval teeb absoluutselt parima etteaste aga tummfilminäitleja George Valentini (keda mängibki Jean Dujardin) koer. Tema tundus olevat kõigi lemmik nii elus, filmis kui ka laval. Ja on nüüd arvatavasti kõigi nende lemmik, kes "Artisti" näinud on. Naispeaosas on Bérénice Bejo, kelles justkui tuhast tõusnud staarina säilib esimeste prohmakate järel siiski hulk inimlikkust ja südamlikkust. Kogu filmi läbiv südamlikkus ongi vist see, mis teeb "Artistist" filmi, mis meeldib ühtviisi kriitikutele ja reavaatajaile.

George Valentini elu kuulsuse tipul on unistuste elu ja tema andekus paistab silma nii filmimaailmas kui ka pärislaval, otse publiku silme all. Aimatavad on siiski ka pinged kodus. Nii puruneb abielu väga kiiresti kohe, kui filmimaailma staar vajab lähedaste tuge. Ei ole seal mingit labast armulugu, on lihtsalt uued ajad ja uued inimesed, konkreetsemalt noor tantsijanna Peppy Miller, kes peab muutust filmikunstis iseenesestmõistetavaks ja kellest saab uue aja staar. Vaatajad pöörduvad tema poole ja George Valentini ei mäleta varsti enam keegi. Korraks ta veel üritab ise ühe filmi teha, kuid publikumenu see enam ei saavuta. Meie vaatame "Artisti", saame omamoodi energiasüsti, tunneme igatsust vana ja hea järele, nostalgitseme, kuid need ajad on siiski lõplikult möödas. Kuuldavasti olevat Inglismaal vaatajad isegi raha tagasi küsinud, kuna nende arvates ei ole see tummfilm. Inimesed ei mõista (või ei hinda?) enam niisugust kunsti.

Omal ajal puhuti filmile hing sisse muusikaga. See pidi ütlema seda, mida sõnadega filmilinal öelda ei saanud. "Artisti" muusika võlub. See on päris. Muusika ei ole praegugi kuhugi kadunud, ka näitlejad ei ole kuhugi kadunud. Igatsus ja unistused ja mälestused ja tänutunne jäävad niisamuti. Mulle tundub, et see kummardus vanale-heale on praegu rohkem väärt kui lihtne eepiline lugu.

Hennessy uusaastakontsert 2012

Selle aasta Hennessy uusaastakontserdile pileteid ostes ma tegelikult natuke kahtlesin, kas Andres Mustonen sümfooniaorkestri ees on ikka see, mida ma näha tahan. Repertuaar sai siiski otsustavaks ja kontserdile ma läksin. Juhtus nii, nagu arvata oli - mulle ei meeldi palju sellest, mida Mustonen dirigendipuldis teeb. Emotsionaalseid ja väga energilisi dirigente on ju küll ja samal kontserdil bandoneoni mänginud itaallane Mario Stefano Pietrodarchi lausa hiilgas oma emotsionaalsusega. Mustonen võib kas või nahast välja pugeda, ikka tahaks öelda, et las me kuulame nüüd muusikat. Iisraeli päritolu sopran Etty Ben-Zakken esitas mingi gruusia helilooja repertuaari ja see oli kogu kontserdi ainus pala, mis mulle ei meeldinud.

Kontserdi alapealkiri "Eksootiline rännak" kandis ilusti repertuaari sisu ja aasta esimese päeva lõpetuseks on niisugune muusikaline ringivaatamine muusikamaailmas väga sobiv. Eriti kui giidiks on õhtujuhina lihtsalt suurepärane Andrus Vaarik. Huvitav, kes tema teksti kirjutas? Päris vaimukas, kuigi sisaldas ka jaburavõitu järeldusi.

VAT Teatri "Help!" Oulu Linnateatris

22. ja 23. veebruaril 2012 saab Oulu Linnateatris vaadata VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastust "Help!". VAT Teatri ja Budapesti teatri Kolibri koostöölavastus kuulub Euroopa teatriprojekti Platform 11+ programmi. Näidendi on kahepeale kirjutanud Aare Toikka ning ungarlane Peter Horvath.

Mänguajad Oulu Linnateatris on järgmised: 22. veebruaril 2012 kell 18.30 ning 23. veebruaril 2012 kell 10.00