laupäev, 9. veebruar 2013

"Anna Karenina" film

Mulle pigem meeldivad kunstiliselt sürreaalsuseni jõudvad filmid. Nende dekodeerimine on omamoodi põnev ja iseäranis kirjandusklassika kinolinale seadmisel tuleb uudne, kiiksuga lähenemine enamasti kasuks. Tegijate ja näitlejate järgi otsustades olid "Anna Kareninal" kõik hea filmi garantiid olemas. Kuigi ma ei ole kindlasti ainus, kes välistas eos võimaluse, et inglased suudavad vene hinge usutavalt tabada, harjusin tegelikult üsna kiiresti nii sellega, et näitlejad ei ole venelased, kui ka sellega, et päris nii ei saanud need asjad 19. sajandi Venemaal olla. Joe Wrighti "Anna Karenina" on üle lavastatud.

Olgu kohe lisatud, et ma ei ole eriline "Anna Karenina" fänn. "Madame Bovary" meeldib mulle palju-palju rohkem. Aga selles filmis mängivad Keira Knightley ja Jude Law!

Filmi hädad algavad Tom Stoppardi stsenaariumist. Mu meelest on see "Anna Karenina" rohkem Stoppardi "Anna Karenina" kui Wrighti oma. Alguses võttis natuke aega, et kogu teatraalsusega harjuda - selgus, et teatrisaalist algas pea iga uus pilt, mis omakorda tähendas, et tegelased on kas laval (ülejäänud seltskonna silme all alasti) või ise osa seltskonnast (saalis vaataja rollis). Ilmekas võte, sest paarisaja aasta jooksul on muutunud üksnes niipalju, et seltskonda on nüüd peaaegu igaühel asja. Kui varem oli seltskonnaelu kõrgklassi privileeg, siis praegusel sajandil on sellest saanud lihtrahva võimalus meelt lahutada. Aga see võte ei hakanud filmis tööle nii, nagu võinuks loota. Paar pilti filmielust: mees kõnnib valge kattega lavapõrandal, kuni jõuab ääretule valgele lumeväljale ... teine mees osaleb hobuste võiduajamisel, kuni hobune laval kukub ...

Keira Knightleyle ei ole midagi ette heita. Ta on nii ilus inimene ja ma olengi harjunud teda pigem kostüümidraamades nägema. Võib ju möönda, et ta on kogu aeg ühesugune, aga see ei sega. Anna osa oli ta lahendanud liiga hüsteeriliselt. Samas peab Anna paistma selle ühiskonna keskelt, kus ta viibib, ja siinkohal on viga juba lavastuses tervikuna ning vürst Vronskis. Aaron Taylor-Johnson ei sobi vürst Vronski ossa. Saan aru küll, et ta on inglaslik arusaam tänapäeva donjuanilikust mehest, aga raamatu-Vronski oli AADLIK. Taylor-Johnsoni kehastatud Vronski on blondeeritud lokkidega ilueedi, kes kuidagi ei kanna välja kõrgaadlikust mundrikandja osa.

Vastukaaluks on kaks väga head rolli. Jude Law teeb Kareninina ühe oma parima rolli. Mul kulus natuke aega, et aru saada, et see on Law. Ja teine oli "Kuninglikust armuloost" tuttav Alicia Vikander, kes "Anna Kareninas" mängis Kittyt.

Nii suurt romaani lavale seades peab paratamatult midagi võtma ja midagi jätma. Wright pole tahtnud midagi välja jätta (kuigi paratamatult jätab, ja siis juba mitte eriti õnnestunult) ja kokkuvõtteks jääb mulje, nagu joostaks romaanist kiiresti läbi. See jooks on väsitav ja tüütu. Keegi ütles või kusagilt lugesin, et lõpus juba oats, et tuleks see rong ometi rutem ... Avastasin end seda lugedes mõtlemast, et venis jah ja tüütuks muutus kah. Anna siniste seintega korteris pidigi olema võimeline ainult hullusteks. Milleks siis veel vaidlus või püüd midagi päästa?

Lapsest oli hirmus kahju. Aeg-ajalt tuleb ikka meelde lapse küsimus, et miks sa pead ära minema. Jälle üks võte, kuidas nüüdisaegsust toonitada. Aga rong ei jää tulemata. Kõik on endistviisi. Esialgu näib jäävat kah.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar