Priit Pajusaare ooperi "Prints ja kerjus" lavastuses Estonia teatris on nimiosad antud draamanäitlejatele - Märt ja Priit Piusile. Teatriotsuse tegemisel loevad ikka osatäitjad küll. Eriti kui tahta viia teatrisse laps, kes muidu teatrit väga ei armasta. Andres Puustusmaa lavastus on selge, mõistetav ja hästi põnev. Selles on oma osa Aapo Ilvese libretol, milles kuulus printsi ja kerjuse lugu julge narratiivina avaldub.
Vendade Piuside hääled on küll nõrgad, aga seda silmapaistvam on nende näitlejaanne. Nii ei häiri peaosatäitjad üldse. Piisab alguses edastatud sõnumist, kui üks tahab lossist vaeste hulka ja teine ihaleb lossi. Mõlema elu pahupoolt kogedes küpseb noortes printsides soov maailma paremaks muuta. Muidugi on elu lossis kergemini talutav ja omandatav ning rentslielu kommetega leppida ja harjuda pole ühegi printsi unistus. Teksti sisse on peidetud ka hulk äravahetamiseni sarnaste noormeeste - printsi ja vaeste printsi - vaimuandeid, mis tõstavad nad igas olukorras justkui kõrvaltvaatajaks.
Päris ooperisolistidest on parim osa Aare Saalil. Ta mängib Miles Hendoni osa armastusväärselt suureks. Üllad omadused nagu vaprus, julgus, ustavus, õiglus peavad võitma kadeduse, kurjuse ja silmakirjalikkuse. Madalahäälne partii mõjub mehiselt. Rüütli soov, ajendatud koju ja armsama juurde naasmisest, kannustab teda teenima valitsejat. Nagu ikka, peab eksituste komöödias olema keegi, kes usub ja mõjub, see tähendab, et võib-olla saab ainsana aidata. Selles loos on see Miles Hendon. Lossiuksed on või vähemalt peaks olema talle avatud ja ootama peaks teda kodu, kus võib kaminasse tule teha ja ahjuprae lauale tõsta.
Lugu kulgeb selget lineaarset joont mööda. Lastelavastus peab just niisugune olema! Kostüümid ja värvid toetavad terviku selgust. Nagu muinasjutule kohane, lõpeb lugu vahepealsetest äärmuslikest pööretest hoolimata ikka õnnelikult. Võti saab olla muidugi rikka printsi käes, sest üksnes sel, kel on võim ja raha, on ka õigus maailma juhtida.
Ilus on mõte, et olgu inimesed vaesed või rikkad, rumalus on siiski kõigest kõige hullem. Kui haridussüsteem on korras ja tõhus, lahenevad paljud probleemid iseenesest. See on hoiatavalt terav ühiskonnakriitika, mis tähendab noore vaataja jaoks lihtsalt tõdemust, et õppida on vaja (muidu vaata, kuhu lollus viib), ja täiskasvanu jaoks näiteks seda, et rumalad ja ahned juhid kaevavad tegelikult endale ja teistele auku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar